Meie lugu

Kuuldused hiiu õlle kadumise kohta on kauge liialdus. Hiiu Õlle Koja pruulmeistrid on taaselustanud vana ja väärt traditsiooni ning pruulivad märjukest kohalike esiisade retseptide ja tarkuse järgi.

“Otradest pruulitud vein” – nii iseloomustas Saare-Lääne piiskop Hermann I talle kümnisena toodud õlut juba 1284. aastal. Millal Hiiumaal sellist jumalate jooki pruulima hakati, pole nii täpselt teada. Küll aga räägivad muistsed legendid, et Saaremaa vägilane Suur Tõll tõi oma pulmasupi jaoks Hiiumaalt saadud kapsaste eest sugulasele Leigrile vastutasuks pool toopi õlut. Eks hiidlased lootsid muidugi, et saavad terve toobi. Aga võta näpust!

Varasemad teated õlletegemisest pärinevad enamasti kloostritest ning mõisatest. Nii on Hiiumaalgi 1660. aastal õlut valmistatud vähemalt kahes mõisas – Kõrgessaares (Hohenholm) ja Putkastes (Putkas). 17. sajandil veeti saarelt õllevilja isegi välja: 1673. aastal 888 tündrit ja 1674. aastal 984 tündrit.

Pole võimatu, et tollased mõisahärrad jõid oma mõisates pruulitud jooki ka kohalikus Hüti klaasikojas valmistatud pikkadest mullilistest klaasidest.

Kohalike talupoegade traditsioonilisest õlletegemisest on üsna vähe teada. Ometi oskas veel sadakond aastat tagasi pea iga Hiiumaa ning Kassari mees kodus õlut teha. Aga isegi siis oli külas täpselt teada, kelle jook rohkem joovastas ja kauem juures hoidis. Kui aga õllejoomine tekitas järjest kasvavat janu, öeldi, et küllap peremees kasutas selle tegemiseks merevett. Et aga näpuotsatäis soola teeb õlle ainult paremaks, on teada tõsiasi. Ammustel aegadel tehti kanget koduõlut peamiselt vaid jõuludeks ja suurteks perekondlikeks sündmusteks, nagu pulmad või matused. 19. sajandil laienes õlletegemise võimalus ja joomise komme saartel kiiresti ning vägijoogita ei möödunud siis enam ükski laadapäev või püha, siin-seal tehti õlut ka heinaajaks ning rukkilõikuseks. Varem pruugiti neil puhkudel n-ö taherpilliehk tagumist või päramist õlut, samuti taarija kalja.

Küllap juba sel ammusel ajal juhtus vahetevahel, et mõni laps pidi isalt imestusega küsima: “Miks sul nii suur kõht on, kas õllest?” “Ei, see on ikka õlle jaoks,” täpsustanud isa.

Väidetakse, et kõik head õlled on ennekõike odralinnaste ja humala maitsega. Hiidlaste meelest on suur roll ka kadakal, pärmil, linnaseküpsetamisel ning õllemeistri oskustel. Mõnel pool on õllele lisatud isegi porssa, sookailu, koirohtu, haavakoort, raudrohtu, münti ja teisi taimi. Naisteõllesse segati magusa maitse saamiseks sisse mett. 20. Sajandi alguse Hiiumaa tavaliseks õlleteoks peeti 150–300 liitri kesvamärjukese tegemist. Varem olnud alumiseks piiriks u 300 liitrit.

Hiiumaal, Kassaris saab suvisel ajal Hiiu Õlle Kojast otse vaadist värsket ölut ning koos kuivatatud- või suitsulestaga hästi aega veeta. Õllekotta on koondatud kõik varasemad õllenipid ja traditsioonid, naabrite ja külarahva õpetused. Nii valmib jook, mis on sama salakaval kui hiidlane oma naljadega. Õllekojas saab lisaks mekkimisele ülevaate Hiiu õlle ajaloost, traditsioonidest ja valmistamisest.